calendrier

 

Eeva Park

Biographie

Eeva Park (1950) est une poétesse et écrivaine estonienne. Elle a fait ses débuts en 1983 avec le recueil de poésie Mõrkjas tuul (Acrid Wind). Ses poèmes sont la plupart du temps des descriptions de la nature, où les sentiments et les pensées se rejoignent. En 1988, elle écrit Hullu Hansu lugu (The Story of Crazy Hans), sa première histoire en prose, pour laquelle elle s'inspire du journal que tenait son grand-père. Ses récits se caractérisent par leur forte empreinte de nostalgie et de souvenirs, ainsi que par une langue  toujours dense et précise.

Tolm ja tuul (Dust and Wind, 1992), son premier roman, est une œuvre autobiographique formant la première partie d'un dyptique complété plus tard par Naeru õpilane (A Student of Laughter, 1998). Cette saga familiale réaliste décrit le monde de l'après-guerre vu à travers les yeux d'un personnage dont la ressemblance avec l'auteure ne fait aucun doute. 

Conteuse de talent, personnalité mystérieuse, Eeva Park écrit également des pièces radiophoniques, des pièces de théâtre et des nouvelles. Ses personnages principaux sont souvent des femmes courageuses seules dans l'adversité.

Son recueil de nouvelles Pääse karussellile (Ticket to the Merry-Go-Round) a été publié en 2002. La récurrence de nombreux thèmes et personnages d'un récit à l'autre fait de ce recueil un ensemble qui se lit presque comme un roman. En 2003 est paru Lõks lõpmatuses (A Trap in Infinity), un roman social à l'intrigue palpitante, décrivant le parcours d'une jeune femme arrivée clandestinement en Allemagne pour y travailler comme prostituée. Ce récit brosse un tableau subtil de Berlin et de Tallin, dans lequel l'auteure met en lumière certaines facettes sombres de l'État-providence.  

Sa publication la plus récente à ce jour est le recueil de poèmes Linnujahireeglid (Rules of Fowling, 2012). 

Top

Texte d'Auteur

Kohutav kohver

Juba enne Helleboschi minekut asju pakkides sain aru, et seekord on kõik teisiti. 

Esimest korda ei teadnud ma, mida sinna kaasa võtta, mida jätta, kuigi just see pole mulle kunagi mingit probleemi valmistanud. Olen läinud teele ainult hambaharja taskusse pistes ning vähemalt üks kord, andis just see, mu teksade tagataskus olev hambahari (mille ma Riia bussijaamas ühelt vastutulijalt teed küsides, ta pagasiküsimuse peale sõnakuulelikult siis ka ette näitasin) mulle sellesama riialase, biitnikust kunstniku Pete, ta baleriinist naise ja nende hiigelsuure hundikoera juures nii öömaja, aga ka õhtuse supi ja leiva, mida me siis Doorsi albumit kuulates, jalgadel ohtlikult kõikuva laua ääres, kõik koos sõime.
Ligth My Fire laulis ilus ja vihane Jim, samal ajal, kui väljas, Riia äärelinn me ümber pimedusse hajus.
See kõik oli ammu, aga midagi sellest, kaks kätt taskus teele minekust, on minus ikka veel säilinud. Olen tavaliselt see, kelle käest luulefestivalile saabudes küsitakse, kus on mu kohver. Indias, Nagburisse jõudes imestati, et kas ma tulingi vaid selle ühe niruda kotiga, nüüd aga - enne Belgiasse minekut - tassisin ma põrandal häbitult avali lebava suure kohvri juurde ikka uusi riidekuhilaid ja jalanõusid.
Teatud määral oli sellel paanikasarnasel pakkimisel seekord ka selge põhjus. Ma teadsin juba ette, et ma pean igal õhtul kellegi tundmatuga pidulikult kaetud laua taga õhtut sööma ning mis veelgi olulisem, aja vältel, mis ma seal olen, vahetub aastaaeg. Talv saab otsa ja algab suur kevad, mõtlesin ma kapiuksi avades ja oma suviseid riidehilpe vaadates. Mida võtta, mida jätta?
Kui ma lähen kodunt teele talvesaabastega, siis järsku käivad seal kõik juba rihmikutes ning vaatavad siis mind nagu lumeinimest?
Ilm.ee näitas, et vähemalt Brüsselis on peaaegu sama temperatuur, mis meilgi. Juba õitsesid lumi- ja märtsikellukesed, peenrad ja puudealused lausa valendasid neist, aga siis korraga sadas paar päeva enne mu reisi algust ühel ööl maha paks lumekiht ning kuigi lilledele ei teinud see midagi, siis minu kohvrisisule mõjus see ikkagi rängalt, nii et ma lisasin sinna veel ühe kampsuni, villase sokipaari ning õlasalli. Hommikumantli, mida ma ju iial kaasa pole vedanud, toppisin ma aga kotti lausa viimasel hetkel, kui juba kodust lahkudes kohvrit sulgesin ning selle siis paksust tolmukorrast puhtaks pühitud kaalule asetasin.
Ma vaatasin - elus esimest korda - Estonian Airi kodulehelt, mis on äraantava pagasikaalu lubatud ülemmäär ning selguski, et mu kohver ületab seda 700 grammiga.
Kotti uuesti lahti tehes ja sealt kahte, Passa Porta palvel kaasa võetud raamatut (mu saksakeelset ja rootsikeelset romaani) õlal rippuvasse käekotti toppides, lootsin, et olen asja enam- vähem ära lahendanud.
Raamatud on alati kõige raskemad arvasin ma, ega mõelnud üldse sellele, kuidas ma peale lendu sellist üüratut kohvrit tarides Brüsselist edasi Helleboschi poole liigun. Vaid korraks, kahe käega ja kogu oma jõudu kokku võttes, seda väärika väljanägemisega, aga ähvardavalt süsimustana helkivat sumadani chek-in`ni pagasilindile vinnates, tabas mind väike murehetk, kuid turvaväravasse jõudes pühiti see mul siis sootuks meelest.
Ma nimelt helisesin.
Mul kästi ära võtta saapad, kell, mu hõbedane kaelavõru, tühendada kõik taskud... Unest veel turses näoga vanem naine kobas mind üleni läbi, katsus rinnahoidjat ja jalgevahet, mina aga tekitasin turvaväravate vahelt ikka ja uuesti läbi astudes hoiatustirinat, nii et lõpuks hakkas see ka mind ennast juba sügavamalt huvitama. Ma ei ole kunagi enne olnud turvarisk, nüüd aga oleksin ma tahtnud teada, missugune osa minust häiresignaali annab- kas mu varahommikuselt tühi kõht, või vähesest unest kergelt tuikav aju- kuid siis lasti mul juba õlakehitusega minema minna ning lennukis, oma kohal istudes, ei pakkunud ma enam kellelegi mingit huvi.
Päike tõusis, lennuk rebist end veidi võnkudes maa küljest lahti ning köögilaualt kaasa kahmatud õuna sisse hambaid lüües, sirvisin ma ainsat lugemisvara, mida ma - kohvri kaalu vähendada püüdes - olin käekotti toppinud: romaani „Falle unendlich" ja „Evighetsfällän".
Ma ei oska ei saksa- ega rootsi keelt, aga omaenda romaani alguslauseid lugedes, tundus, et ma oskan mõlemat:" Jag visste inte att jag älskade snö...Ma ei teadnud, et ma armastan lund."
„Hea algus,"otsustasin ma paksu pilvemassi uurides,"Palju parem kui uuel - mälupulgal oleval tekstil...Sellega tuleb midagi ette võtta...Aga mitte nüüd, siin üleval, vaid Helleboschi jõudes, selles toas, selle laua taga, kus ma pean järgmised neli kuud istuma, hakkan ma uuesti tööle ning ei lase ennast enam mitte millegist segada...Põrgusse need õhtusöögid ja viisakas seltskondlikkus! Keegi ei saa mind ju otseselt kamandada,", otsustasin ma, teadmata veel midagi Helleboschi ümber kepsutavatest väikestest jänestest, sinise lillemere keskel pilvedeni kasvavatest pöökidest ja Russelist, ameerika kirjanikust, kes igal õhtul Zeherazadena mind uue põneva looga kostitab.
Brüsselis lennujaama läbivaid hiigelpikki linte pidi sõites, tekkis mul aga väike paanika. Kuigi ma olen nüüdseks juba üsna palju ringi reisinud, siis seekord olin ma juba peaaegu kindel, et olen kättesaadava pagasi lintitest juba ammu lootusetult mööda liikunud, et see reisiks laenatud kohver jääbki mul leidamata ning taipasin siis, juba rahunenult läbi klaasseite laskuvaid ja tõusvaid lennukeid vaatates, et tegelikult ma peaaegu soovingi saabuda kohale vaid käekoti ning sülearvutiga.
Milleks mulle kogu see kohvritäis riideid ja neli paari jalanõusid. Arvuti rippus mu õlal, pooleliolev töö, uus romaan asetses aga mälupulgal, mis oli kergem ja väiksem kui see hambahari, mille ma Riiga minnes taskusse pistsin ning muud mul ju õieti vaja ei olnudki, otsustasin ma juba kergendatult hingates. Siis aga järsku olingi ma täpselt seal, kus pidin olema ning pagasilindilt tuttava väljanägemisega kohvrit maha tirides, taipasin ma täie selgusega, kui raske koormaga ma seekord teel olin.

Top
Villa Hellebosch
17.03.14 > 14.04.14

Bookmark and Share Retour